Hapukoor kui piimatoode saadakse koore hapendamisel piimhappebakterite juuretisega. Arvatavasti avastati hapukoore esmatehnoloogia juhuslikult, selle ühitasid rasvase piima pinnale tõusnud koor ja piima mikroorganismide tegevus. Mingil hetkel leidsid karjakasvatajad, et hapnenud piima pinnakiht on olekult tihkem ja maitselt isegi suupärasem.

Veel paar sajandit tagasi valmistati Eestis hapukoort vähe, sest piim tarvitati toiduna lihtsalt ära ja koort eraldati sellelt harva. Juhul kui piima kooritigi, siis tehti sellest taludes pigem võid kui hapukoort. Seoses piimakarja ja -toodangu järk-järgulise suurenemisega 19. sajandi keskpaigast alates, leidis ka hapukoor tasapisi tee talupoegade toidulauale.

Talumajapidamiste seisukohalt oli hapukoorel vähemalt kaks tuntavat plussi: seda oli lihtne valmistada ning loomulik happeline keskkond soosis ka selle toote säilitamist olukorras, kus toiduainete jahutusvõimalused olid kasinad.

Milleks vanasti taludes hapukoort kasutati?

Peamiselt lisati hapukoort suppidele, näiteks suvel värsketest kapsastest keedetud leemele või hapukapsastest valmistatud keedusele. Suppidele ei lisatud hapukoort mitte niivõrd maitse parandamiseks, vaid liha nappuse korvamiseks. Toitev hapukoor andis sööjale vajalikku toiduenergiat.

Samuti kaunistas kooresilm jõukamates taludes jahust keedetud pudruportsu. Hapukoort pruugiti ka pätsitud kamakäkkide kõrvaseks, siis oli see omalaadse kastme rollis.

Vanaaja mõistes väga hüva roog saadi siis, kui leivatainast küpsetati õhukesed paistekakud. Nende nimetus tuleneski tulekuumuse paistel küpsetamisest. Paistekakud määriti pealt võiga ja kasteti söömiseks hapukoore sisse. Möödunud sajandi algupoolel suurenes taludes oluliselt hapukoore valmistamine, kuid põhiosa sellest läks siiski või valmistamiseks. Eesti maitselt ja lõhnalt kuulus eksportvõi oligi ju hapukoorevõi.

Jaga ►

Pett on piimatoodete seas teenimatult tagaplaanile jäänud, kuigi tervisele soodsa mõju poolest edestab pett nii mitmeidki toiduaineid.

Pett (võipiim) on või valmistamise tähelepanuväärne kõrvalsaadus, mis võib olla kas rõõsk või hapen­datud. Meil müüdav hapendatud pett saadakse rõõsa võipiima hapendamisel bakter­­juuretise abil. Juuretis sisaldab erinevaid piimhappebaktereid (streptokokid ja laktobatsillid).

Koostise parandamiseks lisatakse petile enne hapen­damist mõningal määral lõssi. Saadud segu ühtlustatakse, pastöriseeritakse küllaltki kõrgel temperatuuril, jahutatakse ning seejärel hapendatakse. Hapnemisprotsess kestab tavaliselt 14–16 tundi ning hapendatud peti pH-väärtus jääb vahemikku 4,5–4,7. Seejärel toode jahutatakse ja pakendatakse. Nõutaval hoiutemperatuuril säilitab hapendatud pett kaubandusliku väärtuse vähemalt nädala.

Pett sisaldab lõviosas loomulikult vett (91–92%), kuivainete osa (8–9%) jaotub aga piimasuhkru (laktoosi), kõrge bioväärtusega piimavalkude, fosfolipiidide (eriti letsitiini), mineraalainete ja mitmete B-rühma vitamiinide vahel. Klaasitäie joo­misel saab petisõber kõigest 60–70 kilokalorit toiduenergiat.

Koostisel on mitu plussi

Kaltsiumi- ja fosforiühendite sisalduselt on pett enam-vähem võrdne lehmapiimaga. Pett on väga hea kaaliumiallikas ja klaas petti annab ka kena koguse magneesiumi. Pett sisaldab rohkesti inimorganismis vaja­likku letsitiini. Piimas leiduv letsitiin on valdavalt koondunud rasvakuulikeste memb­raanidesse. Või valmis­tamisel rasvakerakeste memb­raanid purustatakse, piimarasva osakeste seostumisega kujuneb või, aga letsitiin koos piimasuhkruga jääbki suures ulatuses peti koostisse.

Inimkeha vajab letsitiini näiteks rakumemb­raanide ehituseks, aju talitluseks, koliini ehk B4-vitamiini varude täiendamiseks, sapi koostises, rasvade ainevahetuse reguleerimises ja mujal. Meilgi propageeritakse letsitiini­prepraate, kuid lihtsam, loomulikum ja odavam on tarbida hoo­pis letsitiinirikkaid toiduaineid, nagu näiteks petti.

Hapendatud petis on rohkesti inimorganismile aminohappeliselt koosseisult kõrge bioväärtusega hästi­seeditavaid piima­valke. Saja­grammises võipiima portsjonis on valke kuni kolm grammi. Hapnemise käigus muutuvad petis leiduvad valgud veelgi paremini seeduvateks ning kaob või väheneb ka nende aller­geenne mõju.

Et tegemist on maitselt ja olemuselt hapu tootega, siis ergutab peti joomine seedekulgla talitlust neil inimestel, kes kannatavad mao ala­happesuse käes.

Võipiima hapendamisest on muudki tulu. Esiteks need vähe­sed inime­sed, kellele rõõsas piimas olev laktoosikogus põhjustab probleeme, võivad petti joogiks edukamalt tarbida, sest piimhappe­bakterid on hapnemisel piima­suhkru osaliselt endi vajadusteks ära tarbinud.

Teiseks, hapendatud petis leidu­vad elusad piimhappebakterid aitavad taastada soolestiku loomulikke mikroo­bikooslusi ja soodus­tavad seedetegevust ning toitainete imendumist. Täiskasvanud, kellel on seedimisega probleeme, võiksid igal hommikul juua klaasi petti. Et aga peti rasvasisaldus on väga väike (enamasti 0,5% või alla selle), sobib see hästi janukustutajaks (petis olev vesi imendub hästi doseerituna) nii dieedipida­jatele kui ka saleda joone järgijatele.

Palju võimalusi

Kellele ainult peti joomisest näljatunde peletamiseks väheseks jääb, võib võipiima sisse kamajahu puistata ning mitmekülgne, kasulik ja lihtne eine ongi valmis. Kes aga hapendatud võipiima maitset liiga ühekülgseks peab, võib petile moosi, marjade, köögiviljade või roheliste ürtide lisamisega valmistada erinevaid segujooke. Hapendatud pett sobib edukalt ka külm­suppide põhjaks.

Hapendatud petti kasutatakse mitmesuguste küpsetiste tainasegude koostises, eriti juhul, kui tainale lisatakse kergitusaineid. Peti orgaaniliste hapete ja kergitusainete koosmõjul eral­duvad gaasid muudavad küpse­tised õhuliseks. Petilisand sobib vedelal kujul ka pagaritoo­detesse või kohupiima­vormiroogadesse, tahket petipulbrit lisatakse aga hapendatud segupiima­jookidele. Koduses majapidamises saab hapendatud petti kasutada kvaliteetse lähtejuuretisena piima hapendamisel.

Petis leiduvaid orgaanilisi happeid (peamiselt piimhapet) kasu­tatakse ka kulinaarsetel ning kosmee­tilistel eesmärkidel. Nõrgalt happelise keskkonnana sobib pett leebe toimega mari­naadide aluspõhjaks, milles edukalt liha pehmitatakse ja maitsestatakse. Piimhappel on ka nahka kooriv toime, mistõttu petti saab kasutada nahahoolduses.

Ei maksa arvata, et võipiim ainult meil tuntud on. Näi­teks Iirimaal hinnatakse küüslauguga petti kui universaalset ravimit paljude külmetus­hai­guste puhul, mitmed allikad loevad petti üheks vahendiks alko­holi ühekordsest liigtar­bimisest põhjustatud vaevuste leeven­damisel.

Jaga ►

Müüdid on põnevad, kellele ei meeldiks võlumaailm. Toitumis- ja toidumüütide pimesi uskumine ja fanaatiline järgimine viib aga organismi tasapisi suisa kah­justuste tekkimiseni.

Inimene bioloogiline olend, kelle hea tervise tagamiseks pika eluea jooksul ei saa üle ega ümber normaalsest söömisest. Miks siis leidub inimesi, kes toitu­mismüüte tõe pähe võtavad?

See võib olla tingitud eeskujude pimesi järgimisest, ede­vusest, kuul­susjanust, teadmatusest, ahastusest, süvateadmiste tahtlikust ignoreerimisest jne. Ja veel! Müüte tekitatakse ja levitatakse ju kindlatel eesmärkidel. Müü­­­tide levitajaid ja pakkujaid ei huvita sina kui konk­reet­ne isik tegelikult mitte üks raas. Neid huvitab vaid iseenda mõnus äraelamine, teiste arvel. Kas ka sinu arvel?

Loe need levinuimad müüdid piimast ja piimatoodetest läbi, esita endale iga müüdi puhul see küsimus ja sa saadki vastuse – kelle või mille huvides neid kasutatakse.

Esimene müüt: piimast saab inimene rohkesti kolesterooli.
Tegelikult: piima normaalsel tarbimisel ei kujuta piimas olev kolesterool mingit probleemi. Selgituseks: ühes klaasis 3,5% rasvasusega piimas on üksnes 16–28 milli­grammi ko­le­s­terooli ja sellest imendub verre üksnes 8–12 milligrammi. Inim­organism va­jab päevas toidu­koles­te­rooli aga 250–350 milligrammi. Lisaks on piima mitmetel rasvhapetel inimorganismis koleste­rooli­taset langetav toi­me.

Teine müüt: piimas ja piimatoodetes leiduv kaltsium on küll luudele kasulik, kuid samas sisaldavat sellised toituained loomseid valke, mis viivat kaltsiumi kehast hoopis välja.
Tegelikult: loomsed valgud ei saa kuidagi kaltsiumi välja viia, sest nad lõhustatakse seede­kulglas aminohapeteks. Need aminohapped ei osale kaltsiumi väljaviimises, küll aga hoopis kalt­siumi paremas imendumises seedekulglast!

Lisaks on piimakaltsium looduse poolt sätitud piima mikrokeskkonda niivõrd oskuslikult, et koostoimes teiste piimas leiduvate keemiliste ühenditega on selle kättesaadavus parim.

Kolmas müüt: piim ja piimatooted on sobiv toit vaid imikueas.
Tegelikult: piim ja piimatooted sobivad paljudele inimestele kogu eluea jooksul sünnist sur­mani. Traditsiooniliste karjakasvatajate järeltulijatele sobib nii piima kui ka piima­toodete tarbimine. Looduslik valik on eelistanud inimesi, kellel piima­suhkrut lagundava ensüümi aktiivsus ei kao, vaid säilib elu lõpuni, ja need inimesed saavad muretult tarvitada piimasuhkruga tooteid.

Nende jaoks, kes hilisemal eluperioodil ei suuda laktoosi väga hästi lagundada, on lahendus ju olemas. Rõõsa piima asemel tuleb kasutada hapendatud piimatooteid või vähendatud laktoosisisaldusega piima­tooteid. On üksikuid inimesi, kes üldse ensümaatiliselt piimasuhkrut lagundada ei suuda. Neile on mõel­dud laktoosivabad tooted. Tuleb leida endale sobivad piimatooted!

Neljas müüt: inimene võib elada ka nii, et ta sööb üksnes vaid piima ja ei midagi muud.
Tegelikult: vaid ühe toiduaine kauakestev ainukasutus muudab toitumise ühekülgseks ja üks­luiseks, tasapisi ilm­nevad probleemid nii toidukördi massi andvate kiudainete kui ka mikro­elemen­tidega, samuti muutub seedekulgla mikroobikooslus liialt ühekülgseks, tekivad probleemid kõhukinnisusega jm.

Viies müüt: väga kasulik on juua vaid minimaalse rasvasisaldusega piima.
Tegelikult: sellise piima kestval joomisel jääb inimkeha ilma väärtuslikust ja kiiresti oman­datavast energeetilisest ressursist rasvhapete näol, sellisest piimast on kadunud ka need rasv­happed, mis on teatud haigustekitajate suhtes nakkusvastase toimega, samuti lähevad kaotsi piimas leiduvad rasvlahustuvad vitamiinid, probleeme on kaltsiumi omastamisega piimast jne.

Täiesti vastustundetu on rasvavaest piima kasutada laste menüüs.

Kuues müüt: kui loobun lihast ja tarbin piimatooteid ja taimset toitu, siis olengi taimtoitlane.
Tegelikkus: loomadelt saadud piim on loomse päritoluga toiduaine, järelikult ainult piima, piimatooteid ning taimseid toiduaineid koostarbivad inimesed on tegelikkuses limi­tee­ritud segatoitlased ehkki nimetavad endid peenelt laktovegetaarlasteks.

Toiduainete jaotustes kasutatakse ka mõisteid sojapiim, pähklipiim, kuid need pole loomse päritoluga tooted, vaid piimja värvusega lipiididerikkad vesiemulsioonid. Ja kindlasti ei asenda ega ületa nende bioväärtus inimorganismi jaoks imetajate piima (lehmapiim, kitsepiim, kaamelipiim jt) oma.

Seitsmes müüt: sageli piima joovatel inimestel ladestub kaseiin liigestes ja tekitab põletikke.
Tegelikult: Seedeprotsessi käigus lagundavad valke lõhustavad ensüümid maos eelnevalt kalgen­dunud kaseiini aminohapeteks, mis imenduvad. Kaseiin tervikmolekulina ei saa seede­kulglast imenduda, samuti ei saa kaseiini tervikmolekulina tungida liigestesse ning seega ka nendes ladestuda.

Sellise müüdi sisuline tase on sama nagu on ringiliikunud väitel, et taimse kraa­mi söö­misel tungi­vad taimsed valgud liigestesse, ladestuvad ja tekitavad seal põletikke.

Ja lõpuks soovitus: Loe neid maailmas levitatavaid müüte ja mõtle, kas ka sina oled nende pärast oma elus millestki pidanud loobuma?

Jaga ►

Võid toodetakse rõõsast või hapust koorest. Rõõsast koorest toodetud võile lisatakse piimhappebakterite juuretist.

Või valmistamine põhinebki koore kloppimisel, mille tagajärjel purunevad rasvakerakeste membraanid ja sisud liituvad. Lõpuks moodustuvad suuremad tükikesed ja võimass eraldub vedelikust. Kõrvalsaadusena moodustub võipiim ehk pett.

Või on sisuliselt vee emulsioon piimarasvas. Biokeemiliselt koostiselt on võis piimarasvu vähemalt 80% ja vett mitte üle 16%. Rasvavaba kuivaine arvele langeb kuni 2% või koostisest. Viimatinimetatud rühma kuuluvad piimavalgud, piimasuhkur, mineraalühendid, vitamiinid, pigmendid ja aroomained.

Just või piimarasvad määravad toote omadused. Kvaliteetne või peab sobituma kahe nõude vahele. Soojas (temperatuuril 20–25oC) peab võitükk säilitama veel iseloomuliku kuju ega tohi vajuda vormitult lössi. Mõõdukalt jahedas (temperatuuril 10–15oC) peab või olema piisavalt plastiline, pole lubatud rabedus ega killunemine.

Võid soovitatakse säilitada temperatuurivahemikus +2–+6oC, mis tagab toote kvaliteedi vähemalt pooleteise kuu vältel. Või säilitamisel on suuremateks vaenlasteks soojus, hapnik ja valgus, mis lõpuks põhjustavad rasvhapete rääsumist ning või maitse muutub mõrkjaks.

Toitumise seisukohast pole mõtet peljata või piimarasva. Või rasvollus on seedekulglast hästi omastatav, sest või rasvhappeid iseloomustab suhteliselt madal sulamistemperatuur. Tingühikulise võiportsu tarbimisel, milleks võiks olla 14 grammi (näiteks kaks korralikku võileiba või suurem võisilm pudrukausis) saab inimorganism mitmeid vajalikke toitaineid.

Selle kogusega satub seedekulglasse umbes 7 g küllastatud rasvhappeid, mida inimkeha kasutab väga hästi – põhiliselt energeetilistel ja ehituslikel eesmärkidel. Tasub teada, et selle 7 g sees on aga ligi grammi jagu lühikese ahelaga küllastatud rasvhappeid, mida südamelihas vajab normaalseks tööks tavaolukorras. Samas annab 14 g võid meie organismile ka 2,4 g monoküllastamata ja 0,5 g polüküllastamata rasvhappeid, mis mõlemad on organismi talitlust silmas pidades eriti soodsa mõjuga.

Oluline on seegi, et kõik need rasvhapped on looduslikud ja keemiliselt muundamata, millega ei saa hiilata igasugused võid asendavad toidutooted. Sellise võiportsuga jõuab seedekulglasse ligikaudu 30 mg kolesterooli, millest imendub umbes kolmandik. Inimene vajab aga toidust päevas vähemalt 250–350 mg kolesterooli.

Seega: pole probleemi! Koostise plussina peab märkima ka vähese koguse letsitiini sisaldumist võis. Kõike eelmainitut arvestades on või rasvkoostis inimesele hästi sobiv.

Et põhiosa võist moodustab piimarasv, on tegu kaloririkka toidupalaga: näiteks juba tutvustatud 14-grammise massiga võitüki söömisel saab organism veidi alla 100 kilokalori toiduenergiat. Muidugi, mida rohkem on võis vett, seda lahjema toidupalaga on tegu. Mõni pelgab või söömist just suure kaloritehulga pärast. Kuid võil on teiste rasvollustega võrreldes mitmeid eeliseid, nagu mitmekülgsem naturaalne biokeemiline koostis, kaunis kuldkollane välimus, suussulav olek ning meeldivalt aromaatne lõhn.

Mõned võisordid ei olegi nüüdisaja nõuete valguses päris võide hulka kuuluvad, sest nende rasvasisaldus jääb alla 80%. Näiteks kunagi valmistatud võileivavõis oli vett 35% ja praegugi kaubastatavas taluvõis on vett 25%. Suurem veesisaldus võimaldab piimarasva kokkuhoidu ja vähendab ka toote energeetilist väärtust. Praadimiseks suure veesisaldusega võid hästi ei sobi, sest kipuvad kuumuses pritsima ja lõpuks isegi kõrbema.

Teiseks riskiks on selliste toodete mõnevõrra halvem säilivus, sest mida rohkem on vett, seda halvem on võid säilitada. Veerikka või probleemiks on ka halb määritavus jahedas olekus. Tõsi – selle vältimiseks võiks võipakki hoida toatemperatuuril, kuid siis hakkab kimbutama või rasvhapete rääsumine.

Jaga ►

Kahele

50 g beseeküpsiseid
150 g maasikaid
1 dl vanilli- või karamellipudingit
1 dl 35%-list rõõska koort

Vahusta koor ning sega pudingiga. Sega hulka besee. Tükelda maasikad suupärasteks ning tõsta serveerimiskausi põhjale. Vala peale kreem ning serveeri kohe.

Vaata magusroa valmistamist ka videost:

Jaga ►

Märksõnad: puding, vahukoor

Neljale

250 g vanillipudingit
2 muna
1 sl vanillsuhkrut
1 dl 10%-list rõõska koort
0,5 dl suhkrut
8–10 saiaviilu
võid
1 dl suvemarju
umbes 0,5 dl demerara suhkrut

Määri küpsetusvormi põhi ja küljed pehme võiga. Klopi munad suhkru ja vanillsuhkruga lahti, lisa puding ja koor. Tükelda sai kuubikuteks ning sega pudingisegu marjadega. Vala segu ettevalmistatud vormi, kata väikeste võitükikestega ning puista peale demerara suhkrut.

Küpseta 200 kraadises ahjus, kuni vorm on pinnalt kuldpruun. Serveeri jahtunult külma piimaga.

Jaga ►

Märksõnad: puding, vahukoor, või

Seitsmele

Klimbid:
300 g vanilliga maitsestatud kohupiimakreemi
2 muna
0,5 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl nisujahu
15 g sulavõid

Kissell:
10 dl suvemarju
8 dl vett
umbes 1,5 dl suhkrut
1,5 sl kartulitärklist

Sega klimbiained ühtlaseks ja hästi koos püsivaks tainaks. Tõsta sellest teelusikatäie suurused portsjonid vähese soolaga maitsestatud keevasse vette ning keeda, kuni need kerkivad veepinnale. Seejärel hoia neid kuni serveerimiseni soojas.

Keeda marju veega kuni marjakestade pehmenemiseni. Sõelu need välja ning maitsesta tekkinud mahl sobiva koguse suhkruga. Sega tärklis mõne lusikatäie külma veega ning vala see kuuma marjamahla hulka. Kuumuta segades kuni keemiseni ehk kuni vedelik pisut tiheneb.

Serveeri leigena koos kohupiimaklimpidega.

Vaata magustoidu valmistamist ka videost:

Jaga ►

Märksõnad: kohupiim, või

Seitsmele

Tainas:
2 dl piima või 10%-list rõõska koort
13 g presspärmi
3 sl suhkrut
½ tl soola
1 muna
30 g 82%-list Eesti võid
0,5 tl jahvatatud kardemoni
umbes 2,5 dl nisujahu

Kate:
400 g pakikohupiima
4 muna
1 dl suhkrut
150 g hapukoort
90 g lehmakese komme või
pehmeid iiriskomme
2 dl mustikaid

Soojenda piim käetemperatuurini ning lahusta selles pärm, suhkur ja sool. Sulata või ning lisa sellele kardemon, jäta ootele. Vahusta pärmise piima hulka muna ning lisa niipalju jahu, et saaksid parajalt pehme taina. Intensiivset segamist jätkates lisa kardemoniga sulavõi. Jäta tainas 30 minutiks kuni +35kraadisesse kohta kerkima, seejärel sega läbi ning vala 1 cm kihina ettevalmistatud ahjuplaadile. Jäta veel 15 minutiks sooja kohta kerkima.

Eralda munakollased valgetest. Sega munakollased kohupiima, hapukoore ja poole suhkrukogusega ühtlaseks. Vahusta munavalged õrnaks vahuks ning seejärel lisa vahustamist jätkates ülejäänud suhkur. Sega vaht ettevaatlikult kohupiimasegu hulka ning tõsta kerkinud taina peale, puista pind üle mustikate ja hakitud kommidega.

Küpseta 190 kraadises ahjus ligi 20 minutit.

Jaga ►

Märksõnad: hapukoor, kohupiim, kohvikoor, või

20 tk

Tainas:
6–7 dl jahu
2 tl kardemoni
1 dl õli
2 dl piima
1 dl suhkrut
1 tl soola
1 pakk (12 g) kuivpärmi

Täidis:
1 purk (227 g) ananassiviile
250 g kodujuustu
1 dl hapukoort
0,5 dl suhkrut
2 sl vanillsuhkrut
määrimiseks muna

Mõõda kaussi kardemon ja jahu. Sega hulka õli, nii et tainas muutub purutaoliseks massiks. Sega piim, suhkur ja sool ning kuumuta käesoojaks. Lisa pärm, vala jahusegusse ja sõtku ühtlaseks. Vormi tainast kang, jaga kahekümneks osaks ja veereta pallideks. Pane pallid küpsetusplaadile, kata rätikuga ja lase umbes tund aega kerkida.

Nõruta ananassirõngad ja kuivata majapidamispaberiga. Sega ülejäänud täidiseained. Kasta klaasi põhi jahusse ja vajuta kerkinud kuklite keskele lohk, torka see kahvliga läbi ja määri ääred lahtiklopitud munaga. Tõsta igale pirukale 1–1,5 sl täidist. Lõika ananassirõngad väiksemateks ja tõsta igale pirukale ananassitükk.

Küpseta 225 kraadises ahjus 10–12 minutit. Lase enne serveerimist jahtuda.

Jaga ►

Märksõnad: hapukoor, kodujuust, piim

Neljale

2 baklažaani (umbes 750 g)
250 g veisehakkliha
250 g kodujuustu
2 muna
hakitud punet
1 tl soola
0,5 tl musta pipart

Tomatikaste:
2 purki (à 400 g) purustatud tomateid
1 suur sibul
3 küüslauguküünt
2 sl oliiviõli
1 tl soola
1 tl musta pipart
0,5 dl hakitud värsket basiilikut

Kastme valmistamiseks kuumuta hakitud sibulat ja purustatud küüslauguküüsi 3–4 minutit õlis. Lisa purustatud tomatid ja maitseained, lase keema ja hauta keskmisel kuumusel 10–15 minutit.

Lõika baklažaanid pikuti umbes 1 cm paksusteks viiludeks, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200kraadises ahjus 20 minutit.

Pruunista hakkliha pannil õlis ja lase pisut jahtuda. Sega hulka kodujuust, munad ja maitseained. Tõsta igale baklažaaniviilule täidis ja keera rulli. Kata ahjuvormi põhi poole tomatikastmega, aseta peale baklažaanirullid ja kata ülejäänud tomatikastmega.

Küpseta 200 kraadises ahjus 20 minutit.

Jaga ►

Märksõnad: kodujuust