Missiooni lõpetamine

Õues hakkas Kiikimiiki kell piiksuma ja ekraanile ilmus kiri „ME PEAME PIIMA JA PIIMATOOTED OMA PLANEEDILE VIIMA! UURI, KUIDAS SEDA TEHA!“. Kiikimiiki ja Mari vaatasid teineteisele otsa. „Paistab, et te peaksite endale lehmad võtma,“ ütles Mari. „Sul on õigus!“ hüüatas Kiikimiiki. „Just nii me teemegi!“ „Aga kuidas …“ „Tule kaasa, siis näed!“

Vanamardi laudas oli rahulik. „Oota sina õues, ma teen ruttu,“ ütles Kiikimiiki Marile. Mari läks õue ja jäi ootama. Ei möödunud kaht minutitki, kui tema kõrval seisis kirju seltskond: Kiikimiiki, üks lehm, üks pull ja üks vasikas. „Ma võtan nad endaga kaasa. Jätsin lauta kaks kastitäit raha, sellest peaks piisama.“ Paistis, et Kiikimiiki oli kõik läbi mõelnud.

„Vii mind palun tagasi kooli!“ ütles Mari. Mari võttis Kiikimiikil käest kinni. Teises käes hoidis Kiikimiiki nööri, mille küljes olid loomad. „Ho-hops!“ sosistas ta. Mari avas silmad, aga kooli asemel olid nad koos lehmadega hoopis poes. Mõned inimesed taganesid hirmunult, teised hakkasid lähemale tulema.

„Mis sa nüüd tegid, Kiikimiiki?“ sosistas Mari ehmunult ja vaatas poisile otsa. „Ma mõtlesin, et ostaks veel natuke piimatooteid kaasa,“ ütles poiss. „Lehmadega ei käida ju poes!“ „Teeme kiiresti!“ Nad ladusid korvi kohukesi ja jogurteid, kodujuustupakke ja piimapudeleid, juustukange ja võikarpe. Ehmunud inimesed seisid silmad pärani ja vaatasid, kuidas kirju seltskond poes ringi liikus.

Kui lehmad ja lapsed kassasse jõudsid, kargas kassapidaja toolile püsti ja hakkas heleda häälega kiljuma. Kiikimiiki ulatas talle rahulikult raha ning enne, kui turvamehed kohale jõudsid, oli seltskond juba õues.

Teekond võis jätkuda. Järgmine peatus oli kooli katusel. Kaks last ja kolm looma seisid veel viivuks koos. „Aitäh, Mari, kõige eest!“ ütles Kiikimiiki. „Aitäh. Ka minul oli väga-väga põnev!“ vastas Mari ja tundis südames väikest torget. Kahju, et see seiklus hakkas läbi saama. „Ma võtan kindlasti sinuga ühendust!“ lubas Kiikimiiki. „Ja räägin, kuidas meil piimaga läheb.“ Kell piiksatas. Oli aeg.

Mari kallistas Kiikimiikit ja tegi loomadele pai. Siis ütles Kiikimiiki: „Ho-hops!“ ja kadunud nad olidki. Koolimajast kostis kellahelin. Mari ronis kiiresti katuseluugist alla ja jooksis koridori. Käes oli söögivahetund. Mari tormas sööklasse ja maandus koos teiste lastega laua taha.

„Piim teeb tugevaks!“ hüüdis Mari ja haaras piimaklaasi. Ka teised lapsed sirutasid käe piima järele. „Piim on lahe!“ hõikas Mart, nende klassi naljahammas. Külm jook maitses nii hästi, et Mari võttis teise klaasi veel. Samal ajal mõtles ta Kiikimiikile. Võib-olla joovad ka tulnukalapsed praegu piima või maitsevad hoopis kohupiima. See mõte tõi Marile naeratuse näole. Piim on tõesti lahe!

Jaga ja soovita: