Lehmalüpsmine

Karjamaal vaheldus madalaks näritud rohi kivide ja kadakatega. Kaugemal paistis meri. Siin talus peeti lehmi nii nagu vanasti – öösel olid loomad laudas ja päeval karjamaal. Nad said seal vabalt ringi jalutada ja rohtu näksida.„See on väga vana karjamaa,“ ütles peremees. „Siin on juba mitusada aastat lehmi karjatatud. Praegu on meil lehmi vähe, aga isegi nemad suudavad kogu karjamaa puhtaks süüa.“ „Muruniidukit pole üldse vaja,“ mõtiskles Mari.

„Aga mis need pruunid asjad on?“ tahtis Kiikimiiki teada. Mari hakkas itsitama. „Need on lehmakoogid,“ ütles peremees täitsa tavalise näoga. „Koogid?“ imestas Kiikimiiki. Nüüd hakkas ka peremees muhelema: „Linnalaps vist ei tea, et lehmakook on lehma kaka, väga kasulik asi. Sobib hästi põllu väetamiseks – paneb taimed kiiremini kasvama.“ Nüüd sai Kiikimiiki asjast aru ja astus veidi ettevaatlikumalt mööda karjamaad edasi, et mitte mõne lehmakoogi sisse sattuda.

Lüpsmine käis selles talus nagu vanasti – käsitsi. Perenaine pani pingi lehma kõrvale, puhastas udara, tõstis lüpsiku selle alla ja hakkaski lüpsma. See tundus nii lõbus ja lihtne. Tuli ainult nisadest tõmmata ja piim sirises lüpsikusse.

Lastelgi lubati lüpsmist proovida ja siis selgus, et pole see nii lihtne midagi. Piim ei tahtnud nisast välja tulla, lehm vehkis sabaga ja kui Maril lõpuks õnnestus üks piimajuga välja pigistada, pritsis see talle näkku, mitte ei voolanud lüpsikusse. „See ongi väga raske töö,“ seletas perenaine. „Sellepärast lüpstaksegi tänapäeval masinatega.“ Kui lehm oli lüpstud, läksid kõik maja juurde tagasi. Perenaine pidi piima jahtuma panema.

Kas Sina tead, kust tuleb piim?

Õiget vastust aitab sul leida see vahva video:

Jaga ja soovita: