Heinategu

Kui Mari silmad avas, sai ta aru, et Kiikimiiki on nad suvesse võlunud. Päev oli väga palav. Lapsed seisid heinamaal, kus mürises suur traktor, mis vedas järel niidukit. Järsku jäi traktor seisma ja selle kabiinist hüppas välja peremees. Ta oli lapsi märganud ja viipas neid enda juurde. „Tulitegi meile jälle külla!“ ütles peremees rõõmsalt. „Hüpake peale!“

Mari ja Kiikimiiki ronisid traktorikabiini ja peremees lubas neil traktorit juhtida. See oli midagi, mida kumbki ei olnud varem teinud. Kui hein sai niidetud, mindi koos lõunapausile. Perenaine pakkus lastele süüa ja viis nad siis lauta Piimikut vaatama.

Lapsi märgates tuli vasikas uudishimulikult nende juurde. „Kas ta joob ikka veel piima?“ küsis Kiikimiiki. „Natuke joob,“ rääkis perenaine. „Aga me anname talle juba heina ja varsti ka silo. See on hea mahlane toit, mida tehakse rohust ja antakse lehmadele siis, kui nad enam karjamaalt heina ei saa. Meil on talveks silo juba tehtud.“

Lapsed jalutasid koos pererahvaga heinamaale tagasi. Perenaine rääkis, et vanasti tehti heina ilma masinateta. Heina niideti vikatiga ja mahaniidetud hein pöörati rehaga ümber, et see paremini kuivaks. Kuiv hein tõsteti rõuku, saadu või kuhja, kust see hiljem veeti talveks küüni või laudalakka. Vahepeal oli heinamaale saabunud suur masin, mis tegi mahaniidetud heinast vahvad suured rullid. Õhtuks oli heinamaal neliteist rulli.

Kõik olid tehtud tööga rahul, istusid aiatoolides ja jõid maasikatükkidega kamajooki. Ainult perenaine talitas veel lauda juures. Järsku tuli ta joostes maja juurde. „Piimik on kadunud! Piimik on kadunud!“ hüüdis ta. Nüüd läks suureks sahmimiseks. Peremees tormas karjamaale, perenaine naabrite poole. Kiikimiiki käekell hakkas surisema. Ekraanile ilmus kellukese märk ja kiri „VÕTA ÜHENDUST!“.

Mida lehmad talvel söövad?

Jaga ja soovita: