Maandumine

Oli tavaline kevadpäev. Koolilapsed olid koolis ja lasteaialapsed lasteaias. Emad-isad tegid tööd. Kõik olid ametis tähtsate tegemistega ega märganud linna kohal tiirlevat hõbedakarva lapikut asjandust.

Kummaline lennuvahend justkui otsis midagi. Korraga jäi masin seisma ja hakkas allapoole laskuma. See juhtus täpselt koolimaja kohal. Õhulaeva uks avanes vaikse sahinaga ja sinised valguskiired sihtisid maad. Kiired ekslesid mõnda aega ringi, leidsid siis õiged kinnituspunktid ja jäid paigale. Ootamatult tekkisid nende vahele väikesed pulgad ja kiired muutusid redeliks.

Lennumasina ukseavasse ilmus väike roheline olend. Ta astus redelile ja hakkas kiiresti allapoole laskuma. Õhulaeva ukselt viipasid talle suuremad olendid. Need olid väikese tulnuka ema, isa ja vanaisa.

Õhulaeva uks sahises kinni. Tulnukad võtsid istet mugavates tugitoolides suurte ekraanide ees, kuhu ilmus kiri „MISSIOON PIIM“.

Jaga ja soovita:

Mis asi on piim?

Väike tulnukas laskus koolimaja katusele ja vaatas oma käekella. Sellel oli ekraan ja palju nuppe. Ekraanil oli kaart, mis näitas, kuhu minna. Tulnukas ronis katuseluugist alla ja jõudis koridori. Seal vajutas ta käekellal sinist nuppu ning sedamaid muutus ta tenniste ja teksapükstega tavaliseks poisiks.

Ta läks veidi edasi, kuni käekell hakkas piiksuma. See andis märku, et ta on jõudnud õigesse kohta. Poiss seisis ukse ees, millel oli kiri „Raamatukogu“. Ta astus uksest sisse ja nägi suurt ruumi, mis oli seinast seinani täis raamatuid. Poiss asus viivitamata oma ülesannet täitma. Tal oli vaja välja otsida kõik piima kohta kirjutatud raamatud ning salvestada kogu raamatutarkus enda sees olevasse arvutisse.

Käekell juhatas poisi kõrge riiuli juurde. Ta hakkas just võtma kõige ülemiselt riiulilt raamatut „Piima ajalugu“, kui üks hääl ütles: „Mina tahtsin täpselt sedasama raamatut võtta!“ Poiss ehmus ja vaatas hääle suunas. Ta nägi enda kõrval heledate patsidega tüdrukut. „Mina olen Mari 1. a-st!“ ütles tüdruk rõõmsalt. „Me peame kirjutama homseks väikese jutukese piimast.“

„Mina olen Kiikimiiki,“ ütles tulnukas. Mari vaatas talle imestunult otsa. „Ma kuulen sellist nime küll esimest korda! Ja mida sa siin teed?“ „Ma pean teada saama, mis asi see piim on,“ vastas poiss. „Misasja!“ hakkas tüdruk nüüd naerma. „Kas sa siis ei tea, mis piim on?“ „Eriti ei tea jah,“ noogutas poiss. „Sa oled küll kuu pealt kukkunud,“ naeris Mari. „Peaaegu,“ vastas Kiikimiiki tõsiselt. Tema käekell näitas rohelist tuld. See tähendas, et Mari on sõbralik tüdruk, keda võib usaldada, ning Kiikimiiki rääkis talle oma loo.

Kiikimiiki oli pärit kaugelt planeedilt. Viimasel ajal vaevas tema planeedi elanikke suur mure. Nende lapsed oli nõrgad ja väsisid kiiresti. Tulnukad toitusid pulbrist ja vanemad ei osanud muud teha, kui suurendasid pulbri koguseid, aga see ei aidanud – armsad rohelised tulnukalapsed muutusid näost järjest lillamaks. Lapsi hakati põhjalikumalt uurima. Loodi spetsiaalsed arvutiprogrammid ja selgus, et laste organismist puudub tähtis aine – kaltsium.

Tulnukate koduplaneedil aga seda ainet ei leidunud. Seetõttu saatsid tulnukad kosmosesse väikesed lennumasinad, mis pidid kindlaks tegema, kust kaltsiumit leida. Ühel päeval tuli teade „PLANEEDIL MAA ON OLEMAS JOOK – PIIM –, MILLES LEIDUB HULGALISELT KALTSIUMIT, KASULIKKE VALKE JA ERILISI VITAMIINE“. Kiikimiiki ja tema perekond saadeti uurima, kas see vastab tõele.

Mari kuulas rahulikult. „Muidugi vastab tõele,“ ütles ta nüüd. „Näiteks meie klassi Aleks, kes võidab alati kõik spordivõistlused, joob väga palju piima. Ta joob kooli sööklas ära ka nende laste piima, kes seda ei taha.“ Mari jättis ütlemata, et kui lapsed olid pidanud koolis jutustama, mida nad hommikuti söövad, oli Aleks rääkinud, et tema alustab iga hommikut kausitäie kodujuustuga. Selle peale olid peaaegu kõik nende klassi poisid hakanud hommikuti samuti kodujuustu sööma, et saada sama tugevaks.

Mari näitas Kiikimiikile aknast paistvat karjamaad. „Näe, seal on lehmad! Nemad annavadki piima,“ ütles ta. „Seal on ka lehmalaut ja igasugused masinad. Sa peaksid neid kindlasti vaatama minema.“

„Aga lähme!“ pakkus Kiikimiiki õhinal. Vastust ootamata võttis ta Maril käest kinni ja sosistas: „Ho-hops!“ Selsamal hetkel seisid kaks last Saaremäe talu värava taga.

Miks on piim kasulik? Mida ta sisaldab?

Jaga ja soovita:

Piimiku sünd

Mari ei saanud esimese hooga üldse aru, mis oli juhtunud, aga Kiikimiiki astus juba vapralt taluväravast sisse. Värava kõrval paiknes suur hoone, mille uks oli pisut paokil. Igalt poolt paistis heinakõrsi, neid rippus isegi ukse küljes. „See ongi laut,“ ütles Mari. Kiikimiiki läks ukse juurde ja piilus sisse.

Laudas askeldas kaks inimest – talu perenaine ja peremees. „Tere!“ tervitas Kiikimiiki. „Kas teie juurest piima saab?“ „Tere-tere! Saab ikka,“ noogutas perenaine. „Te tulite just õigel ajal. Meil on kolm lüpsilehma ja täna öösel sündis Leedil väike vasikas. Panime talle nimeks Piimik.“ Perenaine kutsus lapsed vasikat vaatama. Küll ta oli armas!

Peremees tuli piimaämbriga ja tõstis selle vasika ette. Piimik hakkas puristades jooma. „Vasikad imevad piima lehma udarast, aga meie anname igaks juhuks natuke juurde, et ta kenasti kosuks,“ seletas perenaine.

„Vasikad on nagu väikesed lapsed,“ ütles Mari. „Nad söövad alguses emapiima.“ „Just!“ noogutas perenaine. „Lehmadel ongi lüpsiaeg kätte jõudnud. Lähme karjamaale, siis näete, kuidas lüpsmine käib ja saate värsket piima.“

Tee peal küsis perenaine: „Kas te olete varem üldse nii lähedalt lehma näinud?“ „Minu vanaema naabritel on lehmad,“ ütles Mari. „Aga nad on hoopis teist värvi, punased.“ „Kas su vanaema elab Lõuna-Eestis?“ uuris perenaine. „Elab küll,“ vastas Mari ja vaatas mõtlikult perenaisele otsa.

Kuidas ta teab, kus Mari vanaema elab? „Lõuna-Eestis on punast tõugu lehmad ja siin, Põhja-Eestis mustavalgekirjud,“ selgitas perenaine. Nüüd Mari mõistis, kuidas naine tema vanaema elukohta oli teadnud.

Kas Sina tead, mida vasikad söövad?

Õiget vastust aitab sul leida see vahva video:

Jaga ja soovita:

Lehmalüpsmine

Karjamaal vaheldus madalaks näritud rohi kivide ja kadakatega. Kaugemal paistis meri. Siin talus peeti lehmi nii nagu vanasti – öösel olid loomad laudas ja päeval karjamaal. Nad said seal vabalt ringi jalutada ja rohtu näksida.„See on väga vana karjamaa,“ ütles peremees. „Siin on juba mitusada aastat lehmi karjatatud. Praegu on meil lehmi vähe, aga isegi nemad suudavad kogu karjamaa puhtaks süüa.“ „Muruniidukit pole üldse vaja,“ mõtiskles Mari.

„Aga mis need pruunid asjad on?“ tahtis Kiikimiiki teada. Mari hakkas itsitama. „Need on lehmakoogid,“ ütles peremees täitsa tavalise näoga. „Koogid?“ imestas Kiikimiiki. Nüüd hakkas ka peremees muhelema: „Linnalaps vist ei tea, et lehmakook on lehma kaka, väga kasulik asi. Sobib hästi põllu väetamiseks – paneb taimed kiiremini kasvama.“ Nüüd sai Kiikimiiki asjast aru ja astus veidi ettevaatlikumalt mööda karjamaad edasi, et mitte mõne lehmakoogi sisse sattuda.

Lüpsmine käis selles talus nagu vanasti – käsitsi. Perenaine pani pingi lehma kõrvale, puhastas udara, tõstis lüpsiku selle alla ja hakkaski lüpsma. See tundus nii lõbus ja lihtne. Tuli ainult nisadest tõmmata ja piim sirises lüpsikusse.

Lastelgi lubati lüpsmist proovida ja siis selgus, et pole see nii lihtne midagi. Piim ei tahtnud nisast välja tulla, lehm vehkis sabaga ja kui Maril lõpuks õnnestus üks piimajuga välja pigistada, pritsis see talle näkku, mitte ei voolanud lüpsikusse. „See ongi väga raske töö,“ seletas perenaine. „Sellepärast lüpstaksegi tänapäeval masinatega.“ Kui lehm oli lüpstud, läksid kõik maja juurde tagasi. Perenaine pidi piima jahtuma panema.

Kas Sina tead, kust tuleb piim?

Õiget vastust aitab sul leida see vahva video:

Jaga ja soovita:

Mahepiim

Jõudis kätte söögiaeg ja perenaine kutsus lapsed lauda. „Kõik piimatoidud siin laual on tehtud meie talu lehmade piimast,“ ütles ta. „Muide, seda piima, mida meie lehmad annavad, nimetatakse mahepiimaks,“ lisas peremees. „Kas see ei olegi päris piim?“ küsis Kiikimiiki ehmunult. „On küll,“ kinnitas peremees. „See on vägagi päris ja hea piim, sest meie lehmad on õnnelikud lehmad. Nad söövad suvel värsket rohtu ja talvel meie enda tehtud heina.“ „Ja suviti on lehmad õues,“ lisas perenaine.

Maril oli kõht tühi ja ta hakkas kohe toitu ette tõstma. Ta kuhjas taldrikule kartuleid ja valas peale hulga kodujuustukastet, määris leivale võid ja pani selle peale kurgiviilud. Seejärel kallas ta klaasi ääreni piima täis.

Kiikimiiki vaatas esialgu vaikides, aga nähes, kui suure isuga Mari sööb, tegi ta kõik täpselt samamoodi. „Sellest toidust saabki kaltsiumit ja muud kasulikku,“ ütles Mari talle naeratades. „Kas tunned, kuidas sa muutud tugevamaks?“ Kiikimiiki mõtles natuke ja noogutas. Tõepoolest oli tugevam tunne.

„Võib-olla saan ma endale sama ilusad juuksed kui sinul,“ ütles ta Marile. Mari punastas. Ta teadis hästi, et piima joomine teeb juuksed ilusaks, aga varem ei olnud keegi tema juukseid kiitnud. „Kindlasti saad,“ sõnas perenaine. „Ja terved hambad saad ka,“ noogutas peremees. Õhtu oli kätte jõudnud ning Mari ütles, et nad peaksid hakkama koju minema. „Te võiksite meile suvel külla tulla, siis me teeme lehmadele talveks heina,“ ütles peremees hüvastijätul. Kiikimiiki noogutas, endal kaval nägu peas. Ta võttis Maril käest kinni ja sosistas midagi.

Mis on mahepiim?

Jaga ja soovita:

Heinategu

Kui Mari silmad avas, sai ta aru, et Kiikimiiki on nad suvesse võlunud. Päev oli väga palav. Lapsed seisid heinamaal, kus mürises suur traktor, mis vedas järel niidukit. Järsku jäi traktor seisma ja selle kabiinist hüppas välja peremees. Ta oli lapsi märganud ja viipas neid enda juurde. „Tulitegi meile jälle külla!“ ütles peremees rõõmsalt. „Hüpake peale!“

Mari ja Kiikimiiki ronisid traktorikabiini ja peremees lubas neil traktorit juhtida. See oli midagi, mida kumbki ei olnud varem teinud. Kui hein sai niidetud, mindi koos lõunapausile. Perenaine pakkus lastele süüa ja viis nad siis lauta Piimikut vaatama.

Lapsi märgates tuli vasikas uudishimulikult nende juurde. „Kas ta joob ikka veel piima?“ küsis Kiikimiiki. „Natuke joob,“ rääkis perenaine. „Aga me anname talle juba heina ja varsti ka silo. See on hea mahlane toit, mida tehakse rohust ja antakse lehmadele siis, kui nad enam karjamaalt heina ei saa. Meil on talveks silo juba tehtud.“

Lapsed jalutasid koos pererahvaga heinamaale tagasi. Perenaine rääkis, et vanasti tehti heina ilma masinateta. Heina niideti vikatiga ja mahaniidetud hein pöörati rehaga ümber, et see paremini kuivaks. Kuiv hein tõsteti rõuku, saadu või kuhja, kust see hiljem veeti talveks küüni või laudalakka. Vahepeal oli heinamaale saabunud suur masin, mis tegi mahaniidetud heinast vahvad suured rullid. Õhtuks oli heinamaal neliteist rulli.

Kõik olid tehtud tööga rahul, istusid aiatoolides ja jõid maasikatükkidega kamajooki. Ainult perenaine talitas veel lauda juures. Järsku tuli ta joostes maja juurde. „Piimik on kadunud! Piimik on kadunud!“ hüüdis ta. Nüüd läks suureks sahmimiseks. Peremees tormas karjamaale, perenaine naabrite poole. Kiikimiiki käekell hakkas surisema. Ekraanile ilmus kellukese märk ja kiri „VÕTA ÜHENDUST!“.

Mida lehmad talvel söövad?

Jaga ja soovita:

Robotlaut

Tulnukad olid iga Kiikimiiki sammu jälginud kosmoselaevas suurtelt ekraanidelt ja nii oli neil teada, et Piimik on kaduma läinud. Tulnukad teatasid Kiikimiikile, et nad lülitavad kõik kaardid ja andurid sisse ning aitavad Piimikut otsida. Natukese aja pärast hakkas Kiikimiiki kell piiksuma ja ekraanile ilmus teade „PIIMIKU ASUKOHT TEADA!“.

Kiikimiiki läks veidi eemale ja võttis õhulaevaga ühendust. Tuli välja, et Piimik oli läinud robotlauta, mis oli hiljuti Vanamardi vallas avatud. Kiikimiiki ei mõelnud kaua, ta haaras Maril käest ja võlus nad robotlauta. „Appi!“ sosistas Mari, kui silmad lahti tegi. Nad seisid keset mitmete piirdeaedade ja masinatega suurt ruumi, kus jalutasid, pikutasid ja mäletsesid lehmad. Just sel hetkel astus laudauksest sisse üks mees. „Kuidas teie siia saite?“ imestas ta lapsi nähes.

„Me …“ alustas Mari veidi kohmetult. „Me tulime teie lauta vaatama ja tegelikult on ka üks vasikas Saaremäe talust kadunud,“ jätkas Kiikimiiki. „Me mõtlesime, et äkki ta jooksis siia.“

„See on küll paha lugu, kui vasikas jooksus on. Meie laudas teda pole, aga otsime väljast,“ ütles mees. „Oodake natuke, ma vaatan kiiresti arvutist, kas laudas on lehmadega kõik korras. Meie laudas on arvuti väga tähtis, sest selle kaudu juhitakse kogu lauda tööd. Lehmade lüpsmine, pesemine, lauda koristamine – kõik käib arvuti abil. See teeb meie töö palju kergemaks,“ seletas mees.

Vahepeal oli üks lehm läinud väiksesse puuri moodi ruumi. „Vaadake, lehm läks lüpsirobotisse,“ ütles mees. „Nüüd näete, kuidas tänapäeval lehmi lüpstakse.“ Kui lehm oli rahulikult koha sisse võtnud, pani robot tema ees ja taga värava kinni ning asus tegutsema.

Kõigepealt tuli üks käe moodi asi ja puhastas udara, seejärel kinnitas robot nisade külge torud, mille küljes olid voolikud. „Need asjad, mis robotkäsi nisade külge pani, on nisakannud,“ seletas mees lastele. „Siit läheb lüpstud piim torusid mööda teise ruumi paakidesse, kus see kahe tunni jooksul jahutatakse. Edasi viiakse piim piimaautoga meiereisse.“

„Aga kuidas lehmad teavad, millal lüpsirobotisse minna?“ imestas Mari. „Nad lausa tahavad sinna minna, kui udar on piima täis ja raske. Lisaks annab robot lehmadele jõusööta. See meeldib neile väga.“ Robot lõpetas lüpsmise. Torud tulid nisade küljest lahti, udar puhastati uuesti ära, väravad avanesid ja lehm sättis end minekule. Uus lehm juba läheneski lauda teisest otsast lüpsirobotile. Paistis, et neile tõesti meeldis seal.

Robotlüps nähtud, läksid lapsed õue Piimikut otsima. Ei kulunudki kaua aega, kui nad märkasid ühe põõsa taga vasika tuttavat musta-valgekirjut pead. Varsti vuras Saaremäe talu peremees veoautoga kohale, pani Piimiku kasti ja viis lapsed linna mineva bussi peale. Õhtu oli käes.

Kuidas juhitakse kõiki töid robotlaudas?

Õiget vastust aitab sul leida see vahva video:

Jaga ja soovita:

Piim jõuab tööstusesse

„Mis me edasi teeme?“ küsis Kiikimiiki, kui nad bussiga linna poole vurasid. Korraga hakkas Kiikimiiki käekell surisema ja ekraanile ilmus kiri „UURI VÄLJA, MIS ON PIIMATOOTED“. „Seda saaks suures piimatööstuses teha,“ arvas Mari. „Kahju, et sa meie klassiga kooliaasta lõpus ekskursioonile ei saa tulla. Me pidime sel kevadel piimatööstusesse minema.“

Lapsed jäid hetkeks mõttesse ja vaatasid siis teineteisele võidukalt otsa. „Me võime ju ajas ja ruumis liikuda!“ ütles Kiikimiiki. Ta võttis Mari käe ning mõlemad lapsed pigistasid silmad kinni. Samal hetkel jäi bussis kaks istet tühjaks.

Kui Kiikimiiki ja Mari silmad avasid, seisid nad koos Mari klassikaaslastega suures valges ruumis. „Mina olen Martin,“ ütles üks valge mütsiga mees lastele. „Ma näitan teile, kuidas piimatehas töötab.“ Lapsed läksid Martini järel tööstuse väravasse. Seal ootas juba suur paagiga auto, mille küljel oli kiri „Piimakogumisauto“.

„Paagis on farmist tulnud piim,“ seletas Martin. „Siin väravas kontrollitakse, kas piim on puhas.“ Mehed hakkasid auto ümber askeldama. Auto küljes olid torud ja voolikud, kustkaudu võeti proove. Paistis, et seekordse paagitäiega oli kõik korras, auto vuras edasi. „Siit läheb piim jahutisse ja seejärel see pastöriseeritakse,“ seletas Martin lastele. „Pastöriseerimine on piima kuumutamine, mida tehakse selleks, et piim oleks puhas ja parimate omadustega.“

Kõigile lastele jagati valged põlled ja mütsid ning nad juhatati suurde hoonesse. Esimene, mida Mari märkas, olid tuttavad piimapakid. Ainult et need olid suures masinas kokkupakitud kujul. Masin saatis pakendid ükshaaval rattasse, kus need kandiliseks vormiti. Ülevalt kõrgelt tulid pika lindina plastmasskorgid, mis kinnitati ükshaaval pakkide külge.

Pakid liikusid mööda linti edasi. Need lasti piima täis ja paki ülemine serv suruti kinni. Täis piimapakid sõitsid edasi, kuni jõudsid lindi lõppu. Seal luges masin kokku viisteist pakki ja tõstis need all ootavasse kasti. Teises masinas olid tuttavad keefiripakid ja kolmandas jogurtitopsid.

„Nüüd lähme ühte magusasse kohta,“ teatas Martin ja juhatas lapsed järgmisse suurde ruumi. „Kohukesed! Kohukesed!“ hüüdsid lapsed läbisegi, kui nägid lindi peal tuttava pildiga maiustusi. „Need on väga head,“ sosistas Mari Kiikimiikile. Lapsed viidi kohukeseliini algusse.

Kõigepealt näidati neile, kuidas tehakse kohupiima. Selleks kuumutati hapupiima, kuni piimast moodustusid väikesed tombukesed. Niimoodi saab ka kodus kohupiima valmistada. Peaasi, et kuumutamise temperatuur oleks õige. Pärast kuumutamist segati kohupiima hulka rõõska koort, suhkrut ja maitselisandeid.

Edasi liikus mass kohukeseliinile ja masin vormis segu parajateks tükkideks. Seejärel tuli kõige magusam osa – kohukesi ootas ees glasuurivann!

Vedel šokolaad voolas kosena, valged kohukesed sõitsid selle alt läbi ja tuttavad pruunikuuelised maiused veeresid teisest otsast välja. Nüüd ootas kohukesi ees jahutamine ja pakkimine. Tuhandeid kohukesi vaadates läksid lastel kõhud tühjaks. „Nüüd lähme kohukesi maitsma,“ ütles Martin ja viis lapsed ühte suurde valgesse tuppa.

Millest tehakse kohukesi?

Õiget vastust aitab sul leida see vahva video:

Jaga ja soovita:

Hapud asjad on head asjad

Valges toas oli laud kaetud igasuguste piimatoodetega. Lastele anti topsid ja lusikad ning igaüks võis võtta, mida ta soovis. Martin jagas selgitusi. Ta näitas hapupiimapakki ja ütles, et see on kõige esimene piimatoode maailmas. „Kunagi avastasid inimesed, et nii-öelda pahaks läinud piim on tegelikult hea ja säilib veel tükk aega,“ seletas Martin.

Üks laps tõstis käe ja ütles: „Sellest saab kamajooki teha.“ „Väga õige,“ kiitis Martin. „Hapupiimast saab ja keefirist saab ka. Mõlemat võib muidugi niisama ka juua.“ Tuli välja, et alguses oli keefiriretsept olnud suur saladus. Mägikülade elanikud, kes seda jooki valmistasid, ei tahtnud saladust teistele reeta, aga kuuldused tervislikust joogist levisid ning lõpuks saadi jälile, mis teeb piimast keefiri. Selleks on erilised keefiriseened, mis panevad piima käärima.

„Väga head abilised on ka piimhappebakterid,“ seletas Martin. „Nemad teevad piimast jogurti. Jogurtibakteritel on ilusad nimed: Lactobacillus bulgaricus ja Streptococcus thermophilus.“ Lapsed püüdsid neid ladinakeelseid nimetusi korrata, aga see ei tulnud neil hästi välja ja kõik said palju nalja.

„Ah jaa!“ hüüatas Martin. „Hapukoor! Sellest polegi me veel rääkinud. Hapukoort saadakse koorest.“ „Kas vahukoorest?“ küsis üks poiss. „No mitte päris,“ vastas Martin. „Algatuseks võib jälle öelda, et nii hapukoort kui ka vahukoort saadakse piimast. Piim lahutatakse masina abil lahjemaks lõssiks ja rammusamaks kooreks. Hapukoor saadakse nii, et rõõsale koorele lisatakse piimhappebaktereid. Need hakkavad paljunema, koor hapneb ja tekibki hapukoor.“ 

Järsku tõstis üks tüdruk käe: „Mina ei tohi üldse piima juua,“ ütles ta. Kõigi pilgud pöördusid temale. „Mul on laktoositalumatus,“ teatas tüdruk. Martin noogutas. „Mõned inimesed ei talu piima sees olevat suhkrut, mille nimi on laktoos,“ rääkis ta lastele. „Siis võib juua hapupiima või keefirit, kus seda on vähem. Või kitsepiima. Või süüa kõvasid juustusid.“ Lapsed kuulasid, silmad suured.

„Kõiki neid tooteid olete kindlasti poes näinud,“ tegi Martin nüüd teist juttu. Kiikimiiki sosistas Marile kõrva: „Mis see pood on?“ „See on selline koht, kust inimesed asju ostavad,“ proovis Mari seletada. „Mismoodi?“ ei saanud Kiikimiiki aru. „No …“ Mari ei jõudnud veel seletust välja mõelda, kui Kiikimiiki haaras tal käest ja järgmisel hetkel seisid nad juba keset suurt poodi.

Mida on vaja, et teha piimast jogurtit?

Jaga ja soovita:

Kaupluses

„Siin on nii palju asju,“ ütles Kiikimiiki riiuleid uurides. „Mhmh,“ noogutas Mari. „Siit saavadki inimesed süüa osta.“ „Ostame meie ka midagi,“ pakkus Kiikimiiki. „Kuidas see käib?“ „Kõigepealt tuleb korv võtta ja soovitud asjad sinna panna,“ seletas Mari. Nad võtsid korvi ja läksid piimaleti juurde.

„Miks siin nii külm on?“ võdistas Kiikimiiki õlgu. „Muidu lähevad piimast tehtud toidud pahaks,“ seletas Mari. „Mida külmemas letis asjad on, seda värskemad ja paremad need on.“ Lapsed hakkasid piima, keefirit, koort ja jogurteid korvi laduma.

Kui nad pudinguid korvi tõstsid, andis Kiikimiiki käekell signaali „SAADA MEILE KÕIKI PIIMATOOTEID!“. „Ahhaa, nad tahavad ka proovida,“ naeris Kiikimiiki. „Võtame igast sordist natuke ja saadame!“ „Kuidas neile saata saab?“ imestas Mari. „Jäta see minu hooleks,“ palus Kiikimiiki. „Aita mul asju valida.“

Kui piimaletist oli kõik vajalik korvi laotud, läksid lapsed edasi. Mari vaatas ringi ja silmas siis juustuletti. „Isver, juust! See on ju ka piimatoode, selle kohta ei tea sa ju veel midagi,“ ehmus ta. „Ja või!“ „Juust ja või,“ kordas Kiikimiiki. „Kõlavad hästi.“ „Maitsevad ka hästi!“ kiitis Mari.

„Aga lähme siis sinna, kus neid tehakse,“ arvas Kiikimiiki. „Praegu?“ „Jah! Ütle, kuhu on vaja minna!“ Mari võttis ühe juustupaki ja luges selle pealt „Marjamaa meierei“. „Selge!“ hüüdis Kiikimiiki. „Ma saadan kõigepealt need asjad õhulaeva ja siis lähme meiereisse!“ Kiikimiiki võttis täislaotud ostukorvi ja hakkas väljapääsu poole minema.

„Oota, aga meil pole ju selle jaoks raha,“ meenus korraga Marile. „Hmm, mis asi see raha on?“ uuris Kiikimiiki. „Raha eest saab poest osta neid asju, mis sa välja valisid,“ seletas Mari. Kiikimiiki vajus mõttesse. Talle meenus, et vanaisa oli kunagi tõesti rahast rääkinud. Ta pani enda sees oleva arvuti tööle ja võttis ühendust õhulaevaga.

„Hei!“ hüüdis Kiikimiiki Marile. „Mu vanaisal on raha! Ta pani seda pisut kõrvale, kui ta eelmisel korral Maal käis. Ta saadab selle siia!“ Juba kostiski Kiikimiiki taskust surinat ja Mari üllatuseks hakkasid sealt paberrahad välja pudenema. Peagi oli neil kauba eest makstud ja Kiikimiiki kruttis poe ees kellanuppe. Üks-kaks-kolm … ja kilekotid olidki kadunud. Paari sekundi pärast piiksus käekell „KOHAL!“. „Nii, las nad seal õhulaevas nüüd proovivad ja uurivad,“ lausus Kiikimiiki. „Lähme meie vaatama, kuidas juustu tehakse!“

Miks peab piimatooteid hoidma jahedas kohas?

Jaga ja soovita:

Piimast saab juust

Järgmisel hetkel seisid lapsed suure kollase maja ukse taga. „Lähme sisse!“ kutsus Kiikimiiki ja lükkas ukse lahti. Uksel põrkasid lapsed kokku juustumeister Heinoga, kes oli nõus lapsed ekskursioonile viima.

Kõigepealt tuli jälle valged riided selga panna. Seejärel suundusid nad suurde ruumi, kus olid juba piimakombinaadist tuttavad hõbedased tünnid, torud ja masinad.

„Juustumeistri ülesanne on masinatele töökäsk kätte anda ja jälgida, et kõik sujuks,“ ütles Heino sissejuhatuseks. „Juustusorte on väga palju,“ seletas ta edasi „On toorjuustud ja kodujuustud, mis välimuselt meenutavad kohupiima. On kõvad ja poolkõvad juustud ning hallitusjuustud.“

Heino selgituste saatel olid nad jõudnud hiigelsuurte tünnide juurde. „Siin on piim, mis on juba kontrollitud ja pastöriseeritud,“ patsutas Heino tünni. „Tegelikult võib öelda, et juust on kokkupressitud kohupiim. Piimale lisatakse juuretist ja sellist ainet nagu laap, mis muudab hapnenud piima kõvaks.“

Lapsed nägid, kuidas masin lõikas kõvaks muutunud juustu parajateks kamakateks ja tõstis siis suurtesse tünnidesse, kus sees oli mingi vedelik. „Need on soolveebasseinid, kuhu juustud jäävad olenevalt sordist umbes üheks ööpäevaks,“ seletas Heino.

Kui kõigi masinate töö oli üle vaadatud, juhatas juustumeister lapsed keldrisse. „Pärast soolamist pannakse juustud soolamiskeldri riiulitele kuivama, sealt viiakse need edasi käärimiskeldrisse ja lõpuks külmkeldrisse. Seal juust laagerdub ning omandab just selle õige juustumaitse,“ rääkis Heino juusturiiulite ääres. „Kui juust on valmis, siis see pakitakse ja viiakse poodi.“

„Kui kaua juust seisma peab?“ tahtis Kiikimiiki teada. „Olenevalt sordist, tavaliselt ikka mitu kuud. Mõni juust seisab aastaid.“ „Nii kaua!“ ahhetasid lapsed. „Jah, aga me teeme juustu kogu aeg ja nii on seda ka alati võtta.“

Ringkäik hakkas läbi saama, Heino pidi tagasi tööle minema. Lapsed tänasid juustumeistrit ja lubasid kindlasti palju juustu süüa. Nad astusid õue ja Kiikimiiki uuris oma kella. Ühtegi sõnumit polnud.

Millest tehakse juustu?

Jaga ja soovita:

Olümpiavõitjal külas

„Kuule, Mari!“ turgatas Kiikimiikile järsku üks asi pähe. „Kui palju peab päevas piima jooma, et ikka piisavalt kaltsiumit saaks ja jõudu oleks?“ „Ma ei teagi,“ mõtiskles Mari. „Seda peaks mõne suure inimese käest küsima.“ „Aga kelle?“ arutas Kiikimiiki. „See peaks ise üks tugev ja tark inimene olema.“

Mari mõtles natuke. Kindlasti oskaks nende õpetaja midagi öelda ja võib-olla ema, aga siis tuli talle veel parem mõte. „Talvel olid olümpiamängud ja seal võitis üks meie suusataja kaks kuldmedalit!“ teatas ta. „Tema nimi on Artur ja ta käis meil koolis rääkimas, et kõige alus on tervislik toitumine. Tema teab kindlasti!“

„Mis need olümpiamängud ja medalid on?“ tahtis Kiikimiiki teada. „Olümpiamängudel võistlevad paljude riikide sportlased ja võidavad vaid kõige tugevamad. Kuldmedalid on autasud, mis sportlastele võidu puhul kaela riputatakse,“ selgitas Mari. „Väga hea, lähme tema juurde koju!“ hüüdis Kiikimiiki ja võttis Maril käest kinni. Mari tahtis ütelda, et niimoodi teise inimese juurde ilmuda on veidi imelik, aga ta ei jõudnud suudki lahti teha, kui nad juba seisidki ühe maja ukse taga.

Lapsed helistasid kella ja uks tehti lahti. Ukseava oli suur, aga sinises spordidressis Artur näis veel suurem. „Tere. Me tulime uurima, kui palju peab päevas piima jooma,“ ütles Kiikimiiki vapralt. Artur muheles ja kutsus lapsed kööki. „Valmistan siin just üht mõnusat piimajooki,“ ütles ta ja valas piima mikserkannu. „Ma teen teile ka.“  Ta pani kannu banaani, maasikad ja jogurti, mikserdas kõik läbi ja valas segu kõrgetesse klaasidesse.

Seejärel kutsus ta lapsed tuppa. „Medaleid ei ole kaelas,“ sosistas Kiikimiiki tee peal Marile. „Ega neid siis kodus kanta,“ vastas Mari vaikselt. Lapsed istusid diivanile ja Artur maandus tugitooli nende vastas. Nüüd nägid lapsed ka medaleid. Need olid sportlase selja taga klaasiga kapis punastel sametpatjadel.

„Ah et palju tuleks päevas piima juua?“ alustas Artur. „Just,“ noogutasid lapsed. „Piim on väga tähtis toiduaine ja mina olen seda lapsest peale armastanud,“ jätkas Artur. „Peale piima tuleks tarbida ka teisi piimatooteid, näiteks jogurtit, keefirit ja hapupiima. Päevas võiks juua umbes kaks klaasi piima ja lisaks süüa veel kas jogurtit, kohupiima või kodujuustu,“ selgitas Artur.

„Aga kas ikka juustu ka võib süüa?“ tahtis Kiikimiiki teada. „Juustu lausa peab sööma, aga iga päev natuke, sest juust on rasvane,“ rääkis Artur. „Samamoodi on vahukoore, jäätise ja muude magusate piimatoodetega. Neid võib süüa, aga tuleb piiri pidada.“ Lapsed noogutasid ja kordasid kõik mõttes üle, et kuuldu paremini meelde jääks. „Nüüd pean ma hakkama trenni tegema,“ teatas Artur. Lapsed tänasid meest vastuvõtu eest ja surusid tal kätt. Küll Arturi käepigistus oli tugev.

Kui palju piimast tehtud
toitu peab päevas jooma ja sööma, et saada tugevaks?

Jaga ja soovita:

Missiooni lõpetamine

Õues hakkas Kiikimiiki kell piiksuma ja ekraanile ilmus kiri „ME PEAME PIIMA JA PIIMATOOTED OMA PLANEEDILE VIIMA! UURI, KUIDAS SEDA TEHA!“. Kiikimiiki ja Mari vaatasid teineteisele otsa. „Paistab, et te peaksite endale lehmad võtma,“ ütles Mari. „Sul on õigus!“ hüüatas Kiikimiiki. „Just nii me teemegi!“ „Aga kuidas …“ „Tule kaasa, siis näed!“

Vanamardi laudas oli rahulik. „Oota sina õues, ma teen ruttu,“ ütles Kiikimiiki Marile. Mari läks õue ja jäi ootama. Ei möödunud kaht minutitki, kui tema kõrval seisis kirju seltskond: Kiikimiiki, üks lehm, üks pull ja üks vasikas. „Ma võtan nad endaga kaasa. Jätsin lauta kaks kastitäit raha, sellest peaks piisama.“ Paistis, et Kiikimiiki oli kõik läbi mõelnud.

„Vii mind palun tagasi kooli!“ ütles Mari. Mari võttis Kiikimiikil käest kinni. Teises käes hoidis Kiikimiiki nööri, mille küljes olid loomad. „Ho-hops!“ sosistas ta. Mari avas silmad, aga kooli asemel olid nad koos lehmadega hoopis poes. Mõned inimesed taganesid hirmunult, teised hakkasid lähemale tulema.

„Mis sa nüüd tegid, Kiikimiiki?“ sosistas Mari ehmunult ja vaatas poisile otsa. „Ma mõtlesin, et ostaks veel natuke piimatooteid kaasa,“ ütles poiss. „Lehmadega ei käida ju poes!“ „Teeme kiiresti!“ Nad ladusid korvi kohukesi ja jogurteid, kodujuustupakke ja piimapudeleid, juustukange ja võikarpe. Ehmunud inimesed seisid silmad pärani ja vaatasid, kuidas kirju seltskond poes ringi liikus.

Kui lehmad ja lapsed kassasse jõudsid, kargas kassapidaja toolile püsti ja hakkas heleda häälega kiljuma. Kiikimiiki ulatas talle rahulikult raha ning enne, kui turvamehed kohale jõudsid, oli seltskond juba õues.

Teekond võis jätkuda. Järgmine peatus oli kooli katusel. Kaks last ja kolm looma seisid veel viivuks koos. „Aitäh, Mari, kõige eest!“ ütles Kiikimiiki. „Aitäh. Ka minul oli väga-väga põnev!“ vastas Mari ja tundis südames väikest torget. Kahju, et see seiklus hakkas läbi saama. „Ma võtan kindlasti sinuga ühendust!“ lubas Kiikimiiki. „Ja räägin, kuidas meil piimaga läheb.“ Kell piiksatas. Oli aeg.

Mari kallistas Kiikimiikit ja tegi loomadele pai. Siis ütles Kiikimiiki: „Ho-hops!“ ja kadunud nad olidki. Koolimajast kostis kellahelin. Mari ronis kiiresti katuseluugist alla ja jooksis koridori. Käes oli söögivahetund. Mari tormas sööklasse ja maandus koos teiste lastega laua taha.

„Piim teeb tugevaks!“ hüüdis Mari ja haaras piimaklaasi. Ka teised lapsed sirutasid käe piima järele. „Piim on lahe!“ hõikas Mart, nende klassi naljahammas. Külm jook maitses nii hästi, et Mari võttis teise klaasi veel. Samal ajal mõtles ta Kiikimiikile. Võib-olla joovad ka tulnukalapsed praegu piima või maitsevad hoopis kohupiima. See mõte tõi Marile naeratuse näole. Piim on tõesti lahe!

Jaga ja soovita: