Hapukoor kui piimatoode saadakse koore hapendamisel piimhappebakterite juuretisega. Arvatavasti avastati hapukoore esmatehnoloogia juhuslikult, selle ühitasid rasvase piima pinnale tõusnud koor ja piima mikroorganismide tegevus. Mingil hetkel leidsid karjakasvatajad, et hapnenud piima pinnakiht on olekult tihkem ja maitselt isegi suupärasem.
Veel paar sajandit tagasi valmistati Eestis hapukoort vähe, sest piim tarvitati toiduna lihtsalt ära ja koort eraldati sellelt harva. Juhul kui piima kooritigi, siis tehti sellest taludes pigem võid kui hapukoort. Seoses piimakarja ja -toodangu järk-järgulise suurenemisega 19. sajandi keskpaigast alates, leidis ka hapukoor tasapisi tee talupoegade toidulauale.
Talumajapidamiste seisukohalt oli hapukoorel vähemalt kaks tuntavat plussi: seda oli lihtne valmistada ning loomulik happeline keskkond soosis ka selle toote säilitamist olukorras, kus toiduainete jahutusvõimalused olid kasinad.
Milleks vanasti taludes hapukoort kasutati?
Peamiselt lisati hapukoort suppidele, näiteks suvel värsketest kapsastest keedetud leemele või hapukapsastest valmistatud keedusele. Suppidele ei lisatud hapukoort mitte niivõrd maitse parandamiseks, vaid liha nappuse korvamiseks. Toitev hapukoor andis sööjale vajalikku toiduenergiat.
Samuti kaunistas kooresilm jõukamates taludes jahust keedetud pudruportsu. Hapukoort pruugiti ka pätsitud kamakäkkide kõrvaseks, siis oli see omalaadse kastme rollis.
Vanaaja mõistes väga hüva roog saadi siis, kui leivatainast küpsetati õhukesed paistekakud. Nende nimetus tuleneski tulekuumuse paistel küpsetamisest. Paistekakud määriti pealt võiga ja kasteti söömiseks hapukoore sisse. Möödunud sajandi algupoolel suurenes taludes oluliselt hapukoore valmistamine, kuid põhiosa sellest läks siiski või valmistamiseks. Eesti maitselt ja lõhnalt kuulus eksportvõi oligi ju hapukoorevõi.
Jaga ►
